Kui kokku saame

Kellel lapsepõlvest saati porgandipiruka mekk suus, tuleb vahel selle küpsetise järgi isu. Kui pärmitaignaga ‘möllamist’ ei pelga,  siis Karjala pirukate ostmise asemel võiks käised üles käärida küll. Meil kasvasid tänavu aias neljavärvilised pokud. Maitselt need palju ei erinenud, kõik olid väga magusad, aga pirukad oleks nagu punapeediga olnud. Alloleva retsepti järgi saab parajalt keskmise plaaditäie pirukaid.

Pärmitaigen:

• 7 g kuivpärmi (täpselt Dr. Oetkari  väikese pärmipakikese jagu )
• pool tl soola
• 250 ml sooja piima
• 1 muna
• 8 dl jahu

Täidis:

• 3 keskmist sibulat
• 6-8 porgandit
• suur sorts head kollast rapsiõli sibula praadimiseks+ 2 spl võid
• soola

Pärmitaigen teha nagu tavaliselt: piim leigeks, lisada pärmi- jahu segu, sool, toasoe muna ja  julge sorts head rapsiõli. Teha hästi pehme taigen, lasta kerkida 1 tunni jagu. Porganditäidiseks tuleb noaga hakitud sibulad praadida aeglaselt rohkes õlis klaasjaks ja lasta lõpuks kaane all pehmeneda. Porgandid keeta ja riivida. Segada kõik kokku ja lisada pisut rohkem soola kui muidu (mage pirukas ei ole väga maitsev). Meie vanaema tegi vanasti pirukat, mis nägi välja paras pikuke, kus täidist ohtralt sees oli. Retsepti üle arutledes ütles ta aga hoopis, et ka lahtist pirukat on ta teinud ja see tuleb isegi mahlasem, kuna sinna annab veelgi enam täidist peale määrida. Mina aga sain kusagilt blogist veelgi parema idee keerata taigen koos täidisega peenikeseks pikukeseks, aga lõigata siis sellest üksikud pirukakesed (lõikepool peal), mis plaadil küpsedes kokku kasvavad, kuid on täiesti eraldatavad. Väga mahlased ja maitsvad pirukad, proovige!

2 Responses to “Vanaema porgandipirukas”